Unenägu.

Nägin väga veidrat unenägu..

Ma nägin, et ma tulin Türile ja kõik oli täiega okei. Ai no Türi oli mu unenäos teistsugune ka. Mm .. ja siis ma tsillisin Tauriga kes oli järjekordselt meega pohhuist ja see veits häiris aga muidu oli OK,. Siis ma ütlesin et pean ära minema ja nii läskin ära siis ja mulle meenus et rong tuleb teisel ajal vms, lähen sinna pingi peale tagasi ja vaaan et Tauri oli seal mingi eidega, nagu see eit istus tal süles jnejne. Tra.. see oli nagu elaks seda üht õhtut uuesti läbi. Ma mäletan et ma unenäos hakkasin nutma ja tagusin teda rusikatega ja ma läksin täitsa hulluks seal. ja siis lampi ma sain teada, et Robi ja Tauri elavad mingi saare peal mitte väga kaugel talinnast. See saar on mind mu unenägudes mitmeid kordi piinanud. Nii et ma olen kogemata selle laeva peale sattunud, mils selle saaare peale viib ja pärast pole tagasi sanud. Siis me olime teel sinna, saare peale. Berta oli ka. siis Berta üritas Robit kadedaks ajada sellega et toppis mu käsi oma rindade peale (?) :D Ja ma üritasin TAURIT kadedaks ajada sellega et kogueg rääkisin Robiga ja kallistasin lampi,,sest ma olin higelvihane. Siis. Bertat järsku ei olnud. Ja ma otsustasin et tsillin seal saare peal.. tra nii haige mõelda, mis unenägu ikkagi. -ja ma ei teadnud mis kell tagasi läheb rong. Mis rong ptui see laev xD- Ja tuli välja et saja aasta pärast. Siis ma käisin seal saare peal ringi Ja ma leidsin minig iks koha kuhu ma ronida tahtsin millegipärast ja järgmine hetk ma olin mingi raudposti külge oma käed aheldanud ja mu keha rippus alla mingisse rämedasse kuristikku. Ja ma rippusin seal natuke ja siis tuli mu õde x) Ja päästis mu ära. Siis vahpeal ma ärkasin ja jäin uuesti magama ja nägin mingit vabsee unenägu. Ma elasin seal oma vanas korteris. seal oli nagu maja, millel oli neli korterit sees. Meie pea kohal elas mu vanaema ja all elasime meie. Kõrval olid kahed naabrid. No siuke tüüpiline Nõmme higelkorterelamu : D. Ja ma olin emaga tülis või midagi ja ema ütles et mine korra üles .. või ma ei tea mida. Ja ma läksingi trepist üles vanaema juurde aga poole trepi pealt jäin seisma. sest mulle lampi koitis et tra, ma ei ela enam siin, vanaema ei ela enam siin. ja ma kuulsin mingied jubedaid häälitsusi ja ma jooksin poole trepi pealt alla tagasi. Ja tegin ukse lahti ja tuli põles ja inimesed olid sees jne. Ja ma mõtlesin et mida vittu lihtsalt. Alles ma sain aru ert me kolisime ära ja ikka elame siin .siis järsku ma olin oma maja juures burksiputka juures. Ja sealt läks üks tee ja me seisime selle tee ääres. Siis keegi tuli mulle rääkima et kas te pole näinud sellist imelikku meest vilepilliga, ja ta hullult kartis. Siis sõitis rattaga mingi onu mööda kellel olid rohekad riided, kummarid, mingi kübara taoline asi ja ta vaatas järsult meie poole ja võttis vilepilli välja.Kõik algul kartsid ja nii. Aga ta seisis meie juurde ja hakkas mingit lahedad indiaanlaste viit mänguima. Ja selle peale tuli põõsastest mingid imelikud loomad välja. Nagu oleksid hiired või rotid vms aga nagu oleksid mingid faking opossumid või kurat teab kes. Ja see vilepilli mees vaatas nende poole ülima hellusega. Ja rääkis meile umbes et “;vaadake kui ilusad isendid” ja mängis seda viisi edasi ja need loomad jäid purju. Siis kusagilt tagant tuli mingi auto millel oli ees ja taga siuke surma-kummituse mask. Tead küll, see pika lõuaga valge asjandus ja must kapuuts on peas. ja siis millegipärast ma teadsin et pean this is halloweeni laulma aga ma olin nii närvis et sõnad läskid sassi ja ma jooksin koju tagasi. Siis mu ema hakkas õiendama minuga ja ütles, et “eelmine kord palusin ma Sul märkmikku täita, las ma loen seda” aga ma kartsin et ma olin sinna liiga palju oma mõtteid kirjutanud sellest nt et “ema võiks juba normaalne olla. Ma soovin elueest et ta enam hallukaid ei kuuleks” ja siis ma rebisin kaks lehte sealt välja, kus ma viimati kirjutasin ja panin teki alla.Aga mul lõi järsku mingi meeletu väsimus peale, ja nii raske oli tekki üles tõsta. ja siis ma pain keemia õpiku petekaks hästi nähtavale kohale suure kiiruga. Ja nad ei leidnud seda üles. ja siis... ma ärkasin täiesti üles... ja ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii NIIIIIIIIIIII NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII õnnelik, et see kõik oli ainult uni.
Aga mul on selline tunne, et mul hakkab nagu mingi unenäomaailm ühes ehituma. Sest seda saart ja seda laeva ma olen kordi enne näinud. Seda saart nägin ma juba väiksena unes...