Mis toimub?

Ühe kaasblogija postitus pani mind ennast mõtlema, et äkki tuleks end siin taas välja elada. Siin on hea see, et kui keegi loeb, siis keegi keda kotib. Pole vaja mingit pealesurumist.
Mõtlema pani mind see, mis ma avastasin endaga toimuvat. Tahaks kedagi õnnelikuks teha. Tahaks jälle panustada oma aega heal eesmärgil. Teha rõõmustavaid üllatusi ja meelde jätta väikseid pisiasju. Hoolitseda ja olla kindel, et kõik on korras ja hea. Ma saaksin seda kui ma vaid ei kardaks. Kardan olla pealetükkiv ja ületada piire. Tahaks minna ta maja ette vitamiinirohke hommikusöögiga, teha pai (see oleks kahjuks võimatu, ei tahaks ta kena soengut sassi ajada) ja rääkida tühjast tähjast. Aidata tal õppida ja kuulata ta laulusoovitusi. Kuulata ta põnevaid jutte elavhõbedast tuunikalas ja soovida häid unenägusid. Tahaks, et ta oleks kogu aeg õnnelik. Kogu aeg. Olen juba nii mitu päeva sellest mõelnud. Olen mõelnud, et mida tal oleks vaja ja kuidas ma saaksin seda teostada. Ja miks ma üldse mõtlen kui ei saa midagi neist teostada? Kui ta vaid laseks... Ma loodan, et ta seda ei loe. Muidu tunneb end tekstis ära ja hakkab minust üldse eemale hoidma. Kuigi tahaks, tahaks, niiii väga tahaks.