Sad sad sad.

Pidin juba enne postitama endale mälestuseks meenutuse ühest toredast koolipäevast, et hiljem oleks mida lugeda ja mõelda, et kooli ajal oli elu ikka nii kerge.
Tegemist oli nimelt seljapäevase päevaga, mil meil oli ainult erialatunde.
Taavi või keegi meisterdas valmis pudeli korgiosast ja kummikunda sõrmest mingit sorti hetieaparaadi ning trollis Supermariot sellega. Hiljem avastasime, et kuna aega niikuinii on küllaga tühja passida, võiks hoopis tahvlist teha märklaua ning selle aparatuuriga kriiditükke sinnapoole pilduda. Minu märk jäi maha tahvli piirdest väljas kahjuks. Kui see ei sobinud, siis sai maalriteibist tehtud palli ja väikese harjaga mängida pesapalli või pikema varrega harjaga odaviset. Lisaks kõndis koridoris meist mööda terve kari häboteid, kellest ühel oli selline kampsul, millel selja peal kaks suur psühhosilma. Stiilipunktid, stiilipunktid. Kuigi pean tunnistama, et ei suutnud Antoniga naermata jätta.
Vahetunnis sai istuda ja kuulata head korea mussi Leilaga. Ning laulda ja tantsida.
Plaatimistundide alates saime teada, et tund toimub T-6s ning vaatame õpetlikku filmi plaatimisest ja hüdroisolatsioonist. No tore. Istusime kõige taha ning esimesed 10 minutit suutsime vaikselt olla, kuni Andero ja Priit hakkasid sitta tootma. Toppisid oma jalgu laua peale ja laua alla, teesklesid norskamist ning lõpuks hakkasid Getter Jaanit laulma. Kui sellest ei piisanud, lasi Andero telefonist mingit uut Getteri laulu ning väitis, et telefonis olev mälukaart on ta ema oma, sest see oli otsast ääreni Getterit täis. Lõpuks ütles õpetaja, et me võime ka lahkuda, kuna tegime tagapingis võrdlemisi palju häält. Kõik tõusid rõõmsalt püsti kuni õpetaja ütles, et paneb meid puudujateks kirja. Savi, lahkusime ikkagi. Ukse taga sai Getteri laul ka ära kuulatud.

Kokkuvõte.
Kool on lõppemas ja mul on selline kurbus juba rinda pugemas, ei taha et see kõik niipea ära lõppeks. Kuid GOMAWO/THANK YOU/SPASIBA/ARIGATO/AITÄH klassivennad selle päeva eest. Pohhui, kui peale seda enam midagi sellist ei tule, sain vähemalt mälestustesse ühe täiesti jänki koolipäeva täis lollitamist ja naeru.
Nuukspuuks, palun tehke nii, et saaksime kõik koos lõpetada. <3