Läbi nägu pirn.

Eile oli ..... omapärane päev, vägagi. Alustades sellega, et ma olin koolis ametlikult POOL TUNDI :D!!! jätkates sellega, et ma kavatsesin Kadiga lahedaid libulakse teha aga tal polnud diksut kodus ja jätkates sellega et mu vanaema päris mult mingeid meesteküsimusi, hea et jutt seksi peale üle ei läinud ning lõpetades sellega, et sain ... oodake ma mõtlen talle ruttu ruttu hüüdnime välja.. Lookbookiga kokku. Ma ennem Pärnus ütlesin talle et ta peab mu fotograafiks hakkama ja et ta on mulle 10 tundi fotograafi asja sees. Ja tüüd võttis seda tõsiselt. Vägistas mind oma tellisega ikka suht kaua. Me tsillisime vanalinna pleissis veidi ja mul tekkis räme suitsuisu. Lookbook ütles muidugi, et "Hui saad suitsu!" aga keegi kõrgemalt oli inu poolt. Meie selja tagant täpselt lähenesid kolm kutti. Ma pöördusin ühe poole ja ta ütles "Tere tere" ning hakkasime inglise keeles rääkima, tuli välj et ta oli Tomi või Tommi vms ja tal oli suitsu. Need kaks kutti kes temaga kaasas olid, tõmblesid sealt veel mitu korda mööda. Tegin suitsu suure rahuga ja Lookbook võttis tellise välja. Mul on temast kahju, tal võis igav olla, pildistades mu käsi ja prille ja muud sellist. Kuigi ühe pildi ta sai mu näost, vb rohkem : D ja sellel pildil olin ma segu ta eksist ja Snoxist. Ohh jubedust. Peale seda mingi hetk me liikusime virru. Virus sai diipi panna ja pika peale mossi vajuda vahepeal. Aga Lookbook sai teada et mu empekas on pilt minust, mis on TEGELIKULT mingi kolm aastat vana, aga ma talle ütlesin et kaks aastat, ning ma suumisin seda ja näitasin Kadit seal pildil, aga tüüp tahtis minu üle ka naerda. Ok... KEI! Algas empeka sõda. Aga ilsmelgelt olid kõik jumalad minu poolt ja Lookbook seda pilti ei näinud :P. Kuigi sõdiks teinegikord. Kell hakkas palju saama ning pidime minema bussiterminali. Ma ostsin enne toidumaailmast kalaschnikowi ja Lookbook coca cola ZEROT. Miks just zerot? Sest ta on nii lookbook. Ta ostis veel pileteid ja me avastasime et buss praktiliselt kohe tuligi. Saime istuda kõige stiilisema koha peal, kus saab jalgasid toetada. Vahepeal ma jäin omadesse mõtetesse ja me vaikisime suurema osa bussisõidust. Terve aja ma pingsalt mõtlesin et kas on midagi mida ma öelda saaks, et vaikust purustada, aga tundub et nagu... ei olnud. Fakk. Läksime Laagri peatuses maha ja ma otsustasin et segan teda terve aja kui ta hääletab. Kuni ta peale saab. Ja avastasin et ma võin hiljemalt veits peale keskööd minema hakata. Mõnes mõttes tundsin talle kaasa. Aga mõnes mõttes.. olin enda pärast õnnelik : D terve eilse päeva võimutses ego-pool minus. Vähemalt ma väga palju ei vingunud. Sest kui mul vingumise tuju tuli, siis ma ütlesin, et "Ma ei ole Andreas, ma ei vingu" ja see AITAAS. Keegi ei tahtnud mu ilusat foograafi peale võtta. Miks? Ilmselgelt oli viga minus, et ma seal passisin. Kell oli vist kümme juba ja muloli seljas ainult pluuse ja õhuke nerdi-kampsun. Kurat, kuidas ma oleksin tahtnud vinguda, mul oli nii külm! Ja mul pea valutas ja mul oli valus neelata ja ma olin vist palavikus, aga ei. Ma ei ole Andreas, ma ei vingu. Mingi hetk lõi mulle kalaschnikow pähe ja ma nagu.. võtsin ta käe alt kinni, või ma ei oska seda seletada niimodi, no nagu abielupaarid, ma tean, et see kõlab imelikult. Aga vähemalt ma ennem küsisin, kas tal tuttavaid sealt sõidab, et veenduda, et tal mingit tülinat sellest ei tekiks. Lookbook sai peale kell 11 õhtul. Siis ma tegin ühe teatud koleda vea. Vist oli number 3. Ja lippasin minema. Ma ootasin bussi 15 minutit. Läksin bussi peale. Terve selle 30 (umbes) minuti jooksul tuli bussi igasuguseid täis ja mitte nii täis noorukeid. Umbes kolmveerand olin linnas ja pidin taas 15 minutit ootama. Vahepeal möödus minust limusiin, kus käis hull praznik. Ja pimedatel tänavatel vilistasid mulle mingid eriti nõmedad ossid. Koju jõudsin peale keskööd. Ja mida ma avastan? Isa on kodus. Kus isa on? Netis. NOOOOOOOOO. Ma üritasin talle seletada et ma tahaks nagu netti ja lubasin Lookbooki ära oodata, aga ta ütles, et EI. Suure vihaga helistasin ma Lookbookile ja ütlesin et ma netti ei tule ja küsisin kaugel ta on. See oli viimane kord, kui ma temast midagi kuulsin ja hetkel on mul selline tunne, et viimaseks ta ka jääb. Putsi küll. Ma olen suur idi. Siis läksin mamagama ja nägin kahtlaseid unenägusid. Ma nägin oma lemmik õudukat. Ma nägin, et oli suur meri ja mere kohal olid sellised suured ekstreemsete kurvidega teed ja kui mööda neid kimada siis on 50:50 šanss, et Sa saad surma. See on nagu ... nii vastik. Aga mu lemmik õudukas ikkagist. aga adjöö ma lippan.